Roostevabast terasest reaktorid pakuvad eeliseid tugevuse ja vastupidavuse osas ning taluvad kõrgeid temperatuure ja rõhku. Ringluskütte ajal määrab materjali temperatuuri soojusülekandeõli temperatuur. Mantliga elektriküttega saab materjali kuumutada 260 kraadini Celsiuse järgi ja otse-ajamiga elektriküttega 400 kraadini Celsiuse järgi. Siserõhk võib ulatuda alarõhust kümnete kilogrammideni, tagades põhjaliku segamise ja reaktsiooni.
Seevastu emailitud reaktorid seavad esikohale korrosioonikindluse. Nende põhikorpusena kasutatakse süsinikterast, mille sisemisel silindril, segamislabal ja muudel materjaliga kokkupuutuvatel osadel on paagutatud emailikiht, et isoleerida materjal süsinikterasest korpusest ja vältida korrosiooni. Materjali temperatuur emailiga{2}}vooderdatud reaktorites ei tohi ületada 200 kraadi Celsiuse järgi, vastasel juhul emailikiht sulab ja kahjustab seadmeid. Erilise struktuuri tõttu ei saa siserõhk ületada 4 kilogrammi.
Kõrgrõhu{0}}reaktorid valivad materjali omaduste põhjal mehaaniliste ja magnetiliste tihendite vahel. Magnettihendid on soovitatavad madala viskoossusega ja eriomadustega materjalidele; mehaanilised tihendid sobivad madala viskoossusega ja eriliste omadusteta materjalidele.
Spiraalreaktoreid on kahte tüüpi: sisemine mähis ja välimine mähis. Sisemine mähis puutub kokku materjaliga, takistades selle voolamist ja muutes segamise keeruliseks. Sisemähisel on aga suur soojusvahetusala ja kõrge soojuskasutusmäär. Välismähis seevastu on pool-ringikujuline toru, mis on keevitatud reaktori korpuse välisseina külge ja toimib tugevdava ribina. See võimaldab vähendada plaadi paksust, alandades seeläbi reaktori tootmiskulusid.
